september-oktoober

Suurbritannias olles aeg kuidagi libiseb väga kiiresti. Olen nüüdseks poolteist kuud tagasi olnud ning üritan siia kirja panna millega hakkama olen saanud selle aja jooksul.
Põhjus miks mul lõpuks on aega rahulikult maha istuda ja kirjutada on ka päris põnev - olen seagripiga voodis. Õnneks allus gripp ilusasti paratsetamoolile ning ei olnud kindlasti kõige hullem haigus, mis mul elus on olnud. Ajastust poleks aga gripp paremini suutnud valida.
Neljapäeval oli mul kõigepealt tööintervjuu ühe tudengite ajalehe jaoks (olen nüüd maailma- ja finantsuudiste toimetaja, kuigi pidin ennast korraks vabandama ja õue köhima-nuuskama minema :). Õhtul tööl olles oli juba päris rõve olla. Nädalavahetuse jooksul tuli veel tähistada Tomi sünnipäeva ja meie esimest koosoldud aastat. Sünnipäevapeo õhtuks oli palavik juba 39 ning arsti kinnitus olemas haiguse kohta. Suhtlesin ainult inimestega, kellel seagripp juba olnud ning läksin kell 10 oma teise tuppa magama. Eks varsti paistab, kas ma suutsin kedagi nakatada või mitte. Ju Tomil pääsu pole.

Septembris kolisin uude korterisse ja jagan seda Ghanast/Austriast pärit Kojo'ga. Koju lasti küll eile töölt lahti, eks paistab, mis sellest saab. Lisan postituse lõppu ka mõne pildi mu suurest toast. Mul lisaks tollele veel üks väike tuba, mis on sama suur kui kogu mu pind esimesel aastal - seekord kasutan toda aga kapina. Köök on ka samasugune nagu mu esimesel aastal - ainus vahe on selles, et toona jagasin seda viie inimesega, seekord on meid aga ainult kaks.


Kuidas ma seagripiga sünnipäeva tähistasin, taga paistab ka šokolaadikarva korterinaaber.

August

10. augusti hommikul sättisin sammud Tartu lennujaama suunas - nii kohutavalt põnev oli, täitsa nagu päris. Kui tädidega vaieldud sai, et miks mul kohvris mittu surve all ballooni on (juukselakk ja -vaht), pakiti lennuk täis tartlasi ja Riia poole teele. Kuigi mind väikeste lennukite juures kohutavalt häirib see sensatsioon, kui pärast suure mürinaga õhku tõusmist lärm lõppeb ja korraks on tunne nagu oleksid mootorid välja lülitatud, on nad ka omamoodi toredad. Nimelt olid nii Tartust kui Tartusse lendudel tuttavaid nägusid, ning minnes ma lausa vennastusin daamiga, kes mu kõrval istus. Koos surusime ennast ka läbi varahommikuse Riia lennujaama, et oma imepisikese lendude vahele jäänud ajaga Berliini lennule ära pressida.

Berliini jõudes hämmastas mind kohe, kuidas isegi lennujaamas ei vaevatud eriti pead turistide pärast, kes ehk keelt ei räägi, ning suhtlus oli sujuvalt saksa keeles. Kuigi ma pidin närvivapustuse saama kui üle aastate esimest korda saksa keelt pidin rääkima, oli varsti keel normaalselt suus ning väga isekalt olin õnnelik, eriti nähes, kuidas ühel hispaania grupil olid nutuvõrud ümber suu.

Suveülikooli programm oli väga intensiivne, ning hommikul kella üheksast olime grupiga koos sageli lausa üle südaöö. Kohtusime Saksa poliitikute, kunstnike ja teadlastega, Soome ja Šveitsi saadikutega ning videoühenduses oli ka Prof. Joseph Nye (kes teab, see teab). Tarkust panin kõrvataha omajagu ning kindlasti leidsin ka väärtuslikke tutvusi. Ei puudunud ka tavaline vaidlus teemal 'andke kõigile venelastele kodakondsus ja pange vene keel riigikeeleks', kuid noh andsin endast parima, et meie vaatepunkti selgitada.

1. septembril üle mitme aasta esimest korda sean sammud Miina Härma poole. Latsekestele rääkima, kuidas vanasti oli meil kõik nii palju raskem ja me pidime kaks tundi lumes kõndima, et internetti saada. Tänitavad tädid on alati hitt ju aktustel.

5. septembril lehvitan jälle kodumaale ning sõidan Šotimaale. Kaks nädalat planeerime protseduure, kuidas uusi koomasse joonud lapsi kantseldada ning siis juba nad kolivadki sisse ja algab kool. Või noh, mõnel algab kool, mõnel lõpmatu joomine. Mind võeti vastu Honours student'iks, mis tähendab, et ma saan parema kraadi kui mõni teine. Õudsam pool on aga see, et iga hinne, mis ma nüüd saan, mõjutab lõpus mu kraadi. Šotimaal nimelt ei ole ülikooli lõpus kaks varianti, et kas lõpetasid, või ei. Meil jagunevad hinnete põhjal kraadid kategooriatesse ning mõne madalamaga ei ole enam mõtet töödki otsida - tasub pingutada. Enne kooli algust ma ilmselt läheks seal igavusest lolliks, nii on mul hea meel, et Tom juba seal on ning teised kolleegid on ka ikkagi kohale sunnitud.

suvi!

Aberdeenis oli mu elu teisel semestril väga kiire - lisaks paljunõudvale töökohale võtsin maksimaalselt lisaainepunkte ning kui alguses blogissse sissekannet ei saanud tehtud, siis teate küll, kuidagi ei saanud enam vedama.

Minu elu pärast viimast sissekannet valitses Šotimaal ikkagi töö ja kool. Töö kurnas füüsiliselt ning koolis teistest paremate hinnete saamine nõudis parajat pingutust. Nii oli meeldejäävaid hetki lisaks uurimustööde esitamisele ja eksamitel istumisele vähe.

Aprillis käisin Tomi vanemate juures, kes meid ka päevaks Londonisse saatsid. Inglased oma sõbralikkusega on hirmutavad ning mul oli väga raske korraliku miniana käituda. Pidevalt tahtsin targutada - küll nad söötsid oma koerale šokolaadi ning ei pesnud nõudepesuvahendit taldrikutelt maha. Kuid hammutasin keelde, mis minu puhul on seninägematu saavutus - on ju targutamine üks mu lemmikuid ajaveetmisviise. Meie pikka nädalavahetust iseloomustas aga eelkõige Ainge'ide ülevoolav sõbralikkus ja külalislahkus. Nad olid lausa Tomi toas remonti teinud minu saabumiseks.

Ühel hetkel kutsus ka president Ilves mu endale külla kui ma lubasin Eestis esimese mikrokrediidi ettevõtte luua, kuid välismaal õppimine nõuab ohvreid ning see oli üks neist. Ja siis peagi saabuski aeg, mil tudengite lepingud ühisealamus lõppesid ning me jäime Tomiga nagu mõned ühikavaimud sinna jäime nädalaks veel minu asju kolima. Oli tore küll kui lapsi enam kantseldama ei pidanud. Tegelikult kui nüüd järgi mõelda, siis need lapsed olid selle aastaga (taand)arenenud pubekatest laps-kriminaalideks. Aga see selleks, trahvisime viimase kuuga kümnete tuhandete kroonide väärtuses ja see on juba kellegi teise mure.

Sellel suvel ei ole ma palju põnevat korda saatnud. Eesti imeline ilm on aga võimaldanud palju erinevaates Eesti randades aega viita. Suurbritannias on päevitamine tabu. Keset eksameid tabas ka kõledat Põhja-Šotimaad kuumalaine ning tõttasin kohe õue päevitama, täies teadmatuses osooniaugust, mis meie kohal väidetavalt laius. Nii põlesin ära. Ei jõudnud sellele järgnenud hurjutamist äragi kuulata - töökaaslastelt, õppejõududelt ning ka Tomi vanematelt. Tehku, mis tahes, ma olen ikkagi kõige pruunim kui tagasi lähen.

Augustis ootab mind nädalane kursus Berliinis. Õpime kultuuridiplomaatiat, või cultural diplomacy't. Loomulikult ootan väga õppeprotsessi, kuid kõige põnevam selle reisi juures on siiski see, et lendan marsruudil Tartu-Riia-Berliin-Riia-Tartu. Ma elan Tartus Ropka linnajaos, mis on Ülenurme lennujaamale väga lähedal ning seetõttu loodetavasti elan 5.45 lahkuva lennu üle. Ja juba pisut peale kella 7t hommikul kohaliku aja järgi olen Berliinis kohal. Reede õhtul tõusen viimasest loengust, sõidan taksoga Tegeli lennujaama ning taaskord nagu nipstigi kodus.

märts

Kevad on jõudnud UK-sse! Mulle tõi see lisaks päikesepaistele ja kajaka armukisale ka suurema koolikoormuse. Kahe nädala pärast saan koju natukeseks ja siis siin veel lõpuspurt.

Käsime Tomiga mööda randa jalutamas ning jõudsime lõbustusparki ning minigolfi mängima!

veebruar

Mul on üle pika aja täitsa plaanidevaba päev ning saan jalad laual blogi kirjutada. See nädal elasin graafiku järgi, et hommikul kooli ning koolist koju tulles kohe valvesse, kus ühel öösel lausa ei saanudki magama ning siis hommikul valve lõppedes kohe kooli tagasi. Ja nii kolm päeva. Eile kui see õudne muster läbi sai ja ma koolist koju jõudsin, otsustasin vältida igasugust võimalust, et mõni mu lastest midagi mult tahta võiks ning läksin murdsin Tomi tuppa sissa, et seal lõunauinakut teha.

Üldiselt on mu lapsed hulluks läinud ning neil on kogu aeg mingi häda, mida ma valvete väliselt lahendama pean. Kõige hullemad on need, kellel on lapsevanemad töö kaotanud ja nad enam minu ülikallist ühikat lubada ei saa. Ülejäänud probleemid on sellised lolli pubeka tasemel mured. Eile hommikul esitas üks tudengitest minu ja Nyemba vastu kaebuse, mis on kohutavalt lõbus tegelikult. Meid kutsuti tema tuppa välja kell 4.30 öösel vastu neljapäeva hommikut - sellisel kellaajal oli meil loomulikult null-tolerants ja palusime kõigil tema toas olnutel lahkuda. Tema aga otsustas, et me oleme ebakompetentsed ning tahame talle ainult halba ja ei oska oma tööd teha. Illustreeris ta oma arvamust rõõmsate väljenditega nagu 'idioodid' ja 'taandarenenud'. Idikas.

Vahepeal käisid mul külas Karin ja Berit - kole lõbus oli! Nad vaesekesed sattusid siia rahetormide ja vihmavalingute ajal ning viimasel öösel sadama hakanud lumi jättis nad esimese lennu edasi lükkamise tõttu teisest maha. Ma lihtsalt väga loodan, et nad ei lasnud ennast ilmast nii väga segada, et jõudsid midagi head ka näha Šotimaal.

Lumi on nüüd juba oma kaks nädalat maas olnud - keegi pole midagi sellist varem näinud. Koolid on kinni ja post liigub teosammul. Tomi ema rääkis, et Lõuna-Inglismaal on ka haiglad kinni, kõik plaanilised protseduurid ja operatsioonid on ära jäetud. Mu sõber Mark küsis mult pärast poliitika loengut, et kas meil Eestis ka lund on. Ma vastasin, et enamuse ajast oktoobrist märtsini ikka heal aastal on jah. 'Teil siis bussid ei liigu onju?'. Jah, Mark, me paneme elu pooleks aastaks seisma :). Mark on tegelikult tark poiss, ja ta ronib redelil parlamenti järjest kõrgemale.

jaanuar

Olen hetkel kahe eksami vahel - olen õppinud feminismi nii palju, et nende ajupesu peaaegu, et hakkab mõjuma ning Tom ilmselt varsti varastab mu õpikud ära.

Teise aasta tudengina ei ole enam elu üldse nii lõbus - eksamid on millegipärast väga raksed. Aga hea külg on see, et vähem alkoholi tähendab rohkem vaba raha ning tervemat elu! Ja nii hale on neid väikeseid esmakursuslasi vaadata, kes oma megakõrgetel kontsadel ennast eksamieelsel õhtul ühikapubisse lohistavad.

Töö on üldiselt rahulik, teeme territooriumil õhtuti patrulljalutuskäike ning käsime kõigil vait olla. Tänane 24-tunnine valve algas ukse maha murdmisega tuppa, kust tüdruk oli sõbrannale saatnud sõnumi 'ma olen suremas, palun aita'. Sundisime korterikaaslased oma tubadesse minema- me kunagi ei ütle, miks me seda teeme, kuid kõik saavad aru, et me ei taha lastele sõbranna surnukeha näidata. Kõige raskem osa on ukse avamine sellistel väljakutsetel. Seekord teadsime me mõlemad (kuigi ei julgenud seda tunnistada), et sees on midagi jubedat. Kuna aga Johnil puuduvad igasugused juhivõimed ning ta aju lõpetab töötamise kui jamaks läheb, oli see au loomulikult minul. Tuba oli pime ning me ei näinud alguses midagi, kuid siis nägin tüdruku keha põrandal.

Porterid olime juba raadioteel välja kutsunud ning kuna me ei saanud ülemust kätte raadioga (mis on protokolliks sellsitel juhtumitel), oli John rohkemgi kui rõõmus, kui ma ta ülemust kutsuma saatsin. Tüdruk oli õnneks lihtsalt teadvuseta, kutsusin kiirabi ning nendel õnnestus ta teadvusele turgutada.

Pääsesime igatahes Johniga võrdlemisi kergelt, ma ei tea, kuidas me oleks surnukehaga hakkama saanud. Kuid see juhtum lihtsalt näitab, et lisaks tulealarmidele ja pidude lõpetamisele võib meie töö korraga väga jubedaks minna. Nüüd veel missiooniks saada oma pulss kolmekohaliselt numbrilt alla, et ma õppima saaks hakata.

an arbitrary veneration of real-estate

Olime Tomiga eile poes kassasabas ning ta teatas mulle korraga, et eestlased ja venelased on ju suurimad sõbrad rahvusvahelises poliitikas. No ei ütle sellist asja Politics&IR üliõpilasele, kelle magamistuba on Eesti värvides dekoreeritud.

Ma hakkasin talle siis seletama, kuidas need ei olnud mitte eestlased, kes Teises maailmasõjas venelaste liitlased olid. Tom jätkas endale haua kaevamist oma briti totrustega ning ta keeras vindi nii kaugele, et ma hädaldasin, kuidas 1920-1930ndatel oli UK Eesti suurim kaubanduspartner ja britid said enamuse oma peekonist ja munadest Eestist. Ning siis algas sõda ja Eesti riiklikud varad jäid briti pankadesse ning mõnda aega hiljem anti need rõõmsalt Nõukogude Liidule (ma ei mäleta täpselt, kas nad kulutasid lihtsalt raha ise ära või tõesti andsid NSVL-ile, aga no kui ma juba süüdistama hakkan, siis süüdistan ka pseudo-faktidega).

Kokkuvõtteks teatasin talle, et britid põhimõtteliselt varastasid oma peekoni, sest nad küll algselt maksid, kuid siis lihtsalt võtsid meilt meie raha ära. Minu peekonivaraste argumendi peale vaatab kassiir Tomile otsa ja ütleb väsinud pilguga silmis: "My girlfriend is Latvian. She's exactly the same."


Ma kirjutan esseed rahvuslusest hetkel ning seetõttu elasin ilmselt oma isikliku arvamuse Tomi peal välja, esseest üritan emotsioone eemal hoida. Eelmine essee oli kursuse parimate seas, nii et üritan sellega ka lippu kõrgel hoida. Kui neljapäevaks oma 3500 sõna kirjutatud saan, siis olen kolme nädalaga kirjutanud 7000 sõna ning teinud kaks ettekannet ning pärast seda ei tee ma enam midagi. Puhkan paar päeva ja siis hakkan väga aeglaselt jaanuarikuisteks eksamiteks õppima. Eestisse tulen ainult paariks nädalaks, seal ma vaevalt õpin.